Filosoofilised probleemid Fjodor Dostojevski loomingus
Piinlemised
sooritatud kuritöö pärast, mida ei vaigista mingi loogika, vallandavad kasmaarse
paljastamishirmu ja samas ka meeletu soovi end üles anda.
(Teose ,,Kuritöö ja karistus" põhjal)
Dostojevski teadis, mida tunneb surmamõistetu enne otsuse "elluviimist". Vanaeit Aljona
Ivanovna, kelle Rodion Raskolnikov kirvega maha lõi, seda ei teadnud; teksti järgi ei tundnud
ta noormeest esimesel hetkel isegi ära. Raskolnikov arvas temas kehastuvat kurjust,
mõistmata, kui kurjaks ta ise võib muutuda, ja mitte hiljem, vaid kohe. Ja mitte korraks, vaid
mitu korda. Alles märksa tagapool sündmustikus kuuleb Raskolnikov Razumihhinilt, et "kui
ühiskond normaalselt korraldada, siis kaovad äkki kõik kuriteod, sest pole enam põhjust
protestida, ning kohe muutuvad kõik õiglasteks". Unistus, mis oma ranges dialektikas kunagi
ei täitu, ehkki on olnud väga paljude proosateoste lõpupildiks. See aimub ka "Kuritöö ja
annaabi.ee 
