"kehaotsa" - 1 õppematerjal

Jutuke - Õunkübarad

Mõni neist haaras vöölt uue relva ja sihtis rohelisi olevusi püssilaadsete torudega. Elisa nägi ühe keskealise mehe käes suurt kullatud kaantega raamatut, mis talle kuigagi tuttav tundus, kuid ta ei suutnud meelde tuletada, kus ta seda enne näinud oli. Mehel olid väga pikad, peaaegu põlvedeni ulatuvad tuhmblondid sirged juuksed, veest endiselt märjad, ja kitsad, ent kaunikujulised rohelised mürksilmad. Ta pomises raamatust lauseid, mis lõikasid valusalt igasse kehaotsa kui noad. Ülejäänud inimesed aga ei paistnud neid üldse kuulvat ­ neile see ei mõjunud. Tüdruk sulges kätega kõrvad, kuid see oli mõttetu: loitsud lõikusid kui pealuusse ja ta tundis, kuidas kaotab kontrolli oma enesevalitsuse üle, kuidas temas ärkab iidne kihk tappa. ,,Andesta, Sora... vabanda, mu Prints... kuid..." Ta sulges silmad ja lasi inimpoolel uinuda, päästes valla surematu kiskja, kelle ainsaks sooviks oli rebida, piinata, hävitada.