Kehakunst
ühtaegu eristab inimest muust ilmast, ent samas kannab endal ja endas märke inimise suhtest
välisesse, tema kuuluvuse, eneseteadvuse ja loomingulisuse tähistusi. Nahk on inimese kõige
suurem ja tundlikum organ ning füsioloogilises mõttes tõesti tõlkefilter välise ja sisemise vahel.
Inimene tuleb ilmale paljalt ning veedab siis pea terve ülejäänud elu, et end dekoreerida,
maskeerida, muuta, kohandada ja muundada – riided, kosmeetika, ehted, soengumood ja
parukad, tätoveeringud, kehamoonutused jne.
Darwin on öelnud, et inimene imetleb ja laiendab seda, mida loodus talle on andnud. See
kehtib nii geograafiliste territooriumite, looduse ja omandi suhtes kui ka isikliku ruumi köige
isiklikuma ruumilise üksuse osas, mis meil on — meie kehad. Kui asi puudutab meie kehasid,
siis inimene mitte ainult ei laienda seda, vaid täiesti readlikult ja tahtlikult moonutab, sageli
äratundmatuseni, torkab läbi ja põletab, armistab ja väänab ning talub vabatahtlikult ja isegi
annaabi.ee 
