Kirjutavad naisena: Hélēne Cixous ja Luce Irigaray 1970ndatel
siinkohal selgub prantsuse feminismi psühhoanalüütiline rõhuasetus.
Naiskirjutuse manifestiks peetakse Cixous´ esseed La Rire de la Méduse (ingl.
The Laugh of Medusa).
Cixous on öelnud, et naiselikku kirjutamist on võimatu defineerida ja võimatuks see
jääbki, sest seda ei saa teoretiseerida, lõpetada ega kodeerida - mis ei tähenda, et seda
ei ole olemas (Cixous : ). Oma esseedes püüab Cixous naiseliku kirjutamisviisi
siduda kehaga, seda "kehalikustada" ja julgustab ka teisi naisi sama tegema.
"Meduusa naerus" kutsub ta naisi kirglikult üles enda eeskuju järgima - leidma
positiivne naiselik identiteet kirjutamise abil. See tekst on feminiinse kirjutamise
manifest rohkem kui ükski teine.
"Ma tahan rääkida naise kirjutamisest, õigemini sellest, missugune see võiks olla.
Naine peab kirjutama iseennast, kirjutama naistest ja panema teisi naisi kirjutama,
millest neid on eemale kistud sama vägivaldselt nagu oma kehastki - samal põhjusel,
annaabi.ee 
