E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
viimaste päevade mälestused mööda. Kasvava rõõmuga tuletas ta kõiki neid juhtumisi
meelde, mis Agnest puudutasid, ja oli juhtumiste rida otsas, siis hakkas Gabriel ilma tüdimata
teisest otsast uuesti peale. Aeg-ajalt näis see õnn, Agnest oma ligidal, oma kaitse all teada,
tema meelest arusaamatu, võimatu olevat; igakord pidi ta siis võitlema kange tahtmise vastu
küüni astuda ja oma silma käest kindlat tunnistust nõuda, et Agnes tõesti, kehalikult seal oli,
et miski unenägu ega viirastus teda.
312
ei petnud. Kõrval on vähem häbitunnet kui silmal. Et Gabriel oma õnne näha ei võinud, tahtis
ta seda vähemalt kuulda. Ta pidas hinge kinni, kuulatas teravasti ja imestas, et küünist see
ühetasane
hingetõmbamine ei kostnud, mis rahuliku une tundemärk on. Vahest oli Agnes niisama
ärkvel? Ei, see ei olnud võimalik. Vaene laps oli ju puruväsinud, ta p i d i raskesti uinuma,
annaabi.ee 
