V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Ta metsik naer suurenes veelgi, kui
ta mõtles, et maa peal elavate inimeste hulgas, kellele ta surma oli soovinud, oli
mustlastüdruk ainus, keda ta ei vihanud, ja ometi ka ainus, kes surma küüsist ei pääse.
Kaptenilt siirdus ta mõte rahvahulgale. Ennekuulmatu kiivus haaras teda. Ta mõtles
sellele, kuidas rahvas, kogu rahvahulk nägi oma silmade ees ta jumal; datud naist särgiväel,
2
0
2
peaaegu alasti. Ta väänas käsi mõtte juures, kuidas see naine, kelle kehakontuure hämaras
enese ees nähes ta oleks ülimalt õnnelik olnud, seisab nüüd päise päeva ajal kogu rahva
silmade ees
344
riietatuna nagu mõnel naudinguööl. Ta nuttis raevust selle üle, et kõik need armastuse
saladused on porri tallatud, häbistatud, paljastatud, igavesti rüvetatud. Ta nuttis raevust,
kujutledes, kui palju häbematuid pilke libiseb nüüd üle tüdruku halvasti kinnipandud särgi ja