võimsalt, teised aga tagasihoidlikult ja malbelt, kuid põhimõte jääb samaks. Unistused on inimeste hinge peegliks, nad näitavad, kes isiksus tegelikult on. Iga inimese hinges on peidus salajased unistused. Unistused on väga erilised, kuna nendesse võib eksida ja tagasiteed enam mitte leida. Kuid kui palju suudavad inimesed oma unistused täide viia ? Üks tark mees nimega Louv on öelnud järgmist: " Sõprus põhineb kehakeemial ja usaldusel. Miks ta kasvab või kahaneb, on saladus, nagu kaunis muusikapala. Selle muusika pala kadumine mõtetest, tähendab justkui sõpruse ja unistuste kadumist. " Inimestele kujuneb juba lapsepõlves välja parim sõber/sõbranna, kellega kakeldakse, mängitakse liivakastis, luuakse suured unistused tulevikule ja veedetakse koos kõige ilusamad hetked. Kuid suur tõenäosus on sellel, et peale kooli lõpetamist see suur sõprusside katkeb, tulevad uued ja vanad kaovad
Või ehk andis selline kombinatsioon hoopis vahendid püüdmaks seda tasakaalu leida? Ilmselgelt oli 20. sajandi alguse psühholoogia ning vastavalt ka Sigmund Freudi loodud psühhoanalüüs kinni 19. sajandil valitsenud ratsionalismis. Freud, olles algselt neuroloog, püüdis kangekaelselt siduda oma teooriaid reaalteadustega ning leida neile sealt põhjendust. Kogu psüühika on tema järgi põhinev viimselt instinktidel, närviimpulssidel ning kehakeemial. Kõik psüühikas leiduv peab olema sellele taandatav. Kui see päriselt ei õnnestunud, tuli proovida antud diskursusega mittesobiv teisendada evolutsioonilise arengu reliktiks. Seda skeemi kasutab Freud näiteks religiooni suhtes. Teoses ,,Ühe illusiooni tulevik" seletab ta kogu religiooni teket ürginimese sooviga isiksustada vaenulikke ning ähvardavaid loodusjõude ja püüdega otsida nendega lepitust. Kaasaegses ühiskonnas tuli religiooni lugeda seega arengujäänukiks.
annaabi.ee 
