August Gailit ja Anton Hansen Tammsaare - õpimapp
omist. Pole sääl mingit vahet ei "ilmavaates", ei stiilis. Olgu ta Toomas
Moor, Joonas Jorgen, kapten Rood või pidalitõbine Naatan Lorge, "kes
enam millegiks kõlbulik ei olnud, sest ta mädanevad lihased rippusid
ihul kui rebitud närtsud" -- kõigil on suus vaid August Gailiti sõnad.
Need tüütuseni korduvad ja igavad targutused ongi selleks sideaineks,
millega Gailit on venitanud oma maailma purpurse tõve kätte
hukkumise loo nii kehakaks raamatuks. Terved päätükid pole sageli
muud, kui turulehtede joonealused ja kalendrisabu täitvaile
"mõtteteradele" sarnanevate paradokside potpourrid. Vahest algab mõni
mõttekene päris teravmeelselt ja vaimukalt, aga keerleb mõne rea järele
sarnaseks labasuseks, et hulga aega peab lakke vahtima, et edasi
lugeda, kui kindlasti nõuks on võet raamatuga lõpule jõuda.
Olgu siin tsiteerit mõni "tarkussõna", millistest raamat enamalt
koosnebki:
annaabi.ee 
