19. sajandil hakati lehelisele lisaks või selle asemel järjest enam kasutama seebikivi. Taludes kasutati omakeedetud seepi veel peale II Maailmasõda. Seepi keedeti suures pajas tavaliselt sügisel, kui oli loomade tapmise aeg, ning ära kasutati kõik toiduks kõlbmatud rasvad. Eesti saartel oli laialt levinud ka hülgerasva kasutamine. Hülgerasvast tehtud seep oli must ja haises vängelt, kuid pesi hästi plekid välja. Tihti keedeti seebiks ka surnud loomad. SEEBI VALMISTAMINE Seebi keetmisprotsess koosneb kolmest etapist. Rasvade seebistamist oli soovitav alustada mitte liiga kange leelisega vaid osa hiljem juurde lisada; muidu võis juhtuda, et kogu rasv ei seebistunud. Edasi toimub seebi väljasoolamine jällegi lisades soola portsionide kaupa ja seejärel seebi puhtaks ehk klaariks keetmine. Kui keetmine on lõpetatud lastakse seebil pajas jahtuda. Pärisseep kogunes peale ja hangus tahkeks, seebipära ehk soop jäi alla. Seebist lõigati
valmistamisel maitse- ja toiteväärtuslikul eesmärgil. Põhja- Tais võib seda protsessi näha, kui külastada kellegi kodu. Mõned inimesed on spetsialiseerunud pakikeste müümisele, milles on viieteistkümne kuni kahekümne erineva ravimtaime segu, mis koos keetmise ajal moodustavad vitamiinijoogi. Mõned nendest taimedest veelgi olulisemad on kaneelikoor, ingverijuur, ingver, nelk, küüslauk, sibul, sidrunirohi ja kuivatatud apelsinikoor. Kuigi keetmisprotsess on kasulik ja mõnikord ka vajalik, kasutatakse värskendamiseks ja tervislikeks protseduurideks leotuseprotsessi. Leotus hõlmab lihtsalt keeva vee kallamist üle kuivatatud või purustatud taimede. Tavaliselt on taimed jahvatatud väikesteks graanuliteks või pulbriks, ning ei sisalda üldse vett. Iga kord, kui sa valmistad tassitäie teed teekotti kasutades või kannu teed lahtisest pulbrist või lehtedest, siis viid sa läbi leotusprotsessi
annaabi.ee 
