Varem tehti magusaid toite vähe ja ainult pühadeks või perekondlikeks sündmusteks, näiteks õllesuppi, sõirapudi jt. Magustoite valmistati «linnumagusa», s.o. mee abil, mida toodi esialgselt ka metsast. Mesi oli talurahvale tähtis toiduaine ja üks tõhusamaid arstirohtusid. Ühes Hiiumaa peres oli poeg paariaastase linnasoleku ajal õppinud ära mustikasupi söömise. Suvel koju tulnud, õpetas ta ka oma kahekümneaastasele õele, kuidas mustikasuppi keeta. Õde keetiski mustikasupi valmis ja hakati sööma. Esimest lusikatäit süües ütles ema: «Tää'p see naa imal, sa, Alma, pole vist soola sisse pannud». Keedetud mune anti kündjale, kui ta kevadel esimest korda kündmast tulles märjaks kasteti. Selgituseks öeldi: «Toob õnne ja kasvab hea vili.» Ka karjalapsele anti keedetud muna või küpsetatud leivakakk, milles muna oli otsapidi sees, pärast seda kuita. Karja väljalaskmise päeval oli märjaks kastetud
Varem tehti magusaid toite vähe ja ainult pühadeks või perekondlikeks sündmusteks, näiteks õllesuppi, sõirapudi jt. Magustoite valmistati «linnumagusa», s.o. mee abil, mida toodi esialgselt ka metsast. Mesi oli talurahvale tähtis toiduaine ja üks tõhusamaid arstirohtusid. Ühes Hiiumaa peres oli poeg paariaastase linnasoleku ajal õppinud ära mustikasupi söömise. Suvel koju tulnud, õpetas ta ka oma kahekümneaastasele õele, kuidas mustikasuppi keeta. Õde keetiski mustikasupi valmis ja hakati sööma. Esimest lusikatäit süües ütles ema: «Tää'p see naa imal, sa, Alma, pole vist soola sisse pannud». Keedetud mune anti kündjale, kui ta kevadel esimest korda kündmast tulles märjaks kasteti. Selgituseks öeldi: «Toob õnne ja kasvab hea vili.» Ka karjalapsele anti keedetud muna või küpsetatud leivakakk, milles muna oli otsapidi sees, pärast seda kuita. Karja väljalaskmise päeval oli märjaks kastetud. Mõnel pool oli kombeks sel