E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
Mõned
preilid lasevad endid ju ve»l altari ees pooltundide kaupa paluda ja meelitada, enne kui jah
ütlevad. Neitsilik häbi on hea ja kallis asi, aga igal asjal olgu oma mõõt.»
«Mina ei häbene iialgi tõtt rääkida,» ütles Agnes uhkusega.
«Tühi jutt, sõnakõlks! Miks sa siis tõtt ei räägi? Tahtsid mulle midagi tähtsat asja teada
anda, aga siiamaani ei ole ma veel ühtki tõsist sõna sinu suust kuulnud. Keerutad nagu
kassikene palava pudru ümber. Ma näen, sul kipitab midagi südamel, muidugi mõni tühi asi,
aga neitsilik häbi keelab sind oma lihasele isale nii palju usaldust näidata, et temale selget tõtt
tunnistaksid. Eks ole õige, mu häbelik tütreke?»
Agnese silmis oli isa esimeste sõnade juures iseäralik lõke välkuma hakanud. Viimasele
küsimusele kostis ta selge, kindla häälega:
«Ma tahaksin, et pulmapäev kaugema aja peale edasi lükataks.»
Isa vahtis pärani silmil tütre otsa