Eno Raud
Aga
ei: Sammalhabe magab siiski õndsat und kandekotis, kus teda mängureeglite järgi olla ei tohiks.
Selgub, et röövellik daam on vahepeal lihtsalt kulisside taga meelt parandanud, mistõttu kellelgi
pole enam tarvis vapper ja leidlik olla, õnnelik lõpp on kähku käes. Kas pole autor selleni
jõudmiseks aga pisut sohki teinud? Mäng on tõsine asi, mängureegleid tuleks austada. Enamasti
E. Raud seda ju teebki, ta on meister väga keerulistki sündmustikku osava käega juhtima. Olgu
igati positiivse näitena toodud lõbus ja õpetlik triloogia "Päris kriminaalne lugu" (1968). "Lugu
lendavate taldrikutega" (1969) ja "Telepaatiline lugu" (1970). Sündmustik muutub siin hulga
eksituste ja äravahetamiste tõttu kohati peadpööritavaks virvarriks, alati kasvab aga järgmine
keerdkäik eelmisest loomuliku jätkuna välja. Lõpuks on oma paika pandud poiste suhtumine
annaabi.ee 
