RALPH WALDO EMERSON
olen ma raamatutest leidnud väga vähe otse südamele kirjutatut. Ja ometi on üks tekst, mida ma
paratamatult pean meenutama. Mu autor7 ütleb: "Ma pakun end abitult ja uhkelt neile, kelle
päralt ma olen, ja tseremoonitsen kõige vähem nendega, kellele olen kõige enam pühendunud."
Ma soovin, et sõprusel oleksid jalad, mitte ainult silmad ja kõneosavus. Ta peab kindlalt maa
peale toetuma, enne kui võib üle Kuu hüpata. Ma soovin, et ta oleks pisutki kodanik, enne kui
saab päris keerubiks. Me sõitleme kodanikku, sest ta teeb armastusest kauba. See on kinkide ja
kasulike laenude vahetamine; see on heanaaberlikkus; see valvab haigete juures; see kannab
matustel kirstu; ja kaotab täiesti silmist selle suhte peenuse ja ülluse. Ent isegi kui me ei suuda
leida selle markitandirüü alt üles jumalat, ei saa me teiselt poolt ka andestada poeedile, kui ta
oma heide liiga õhuliseks ketrab ega kindlusta oma luulelugu kodanikuvoorustega, nagu õiglus,
täpsus, truudus ja kaastunne