Eesti rahvapillid
Vana eesti kannel õõnestati ühest puust, harilikult kuusest, kuid ka
männist, pärnast, harvem kasest. Katteks asetati eraldi kõlalaud harilikult
paljude pisikeste, harvem ühe suurema resonantsavaga. Keeli oli 6-7 või veidi
3
rohkem; vanemail aegadel olid need jõhvist või keerutatud sooltest, hiljem
traadist. Ülaotsas olid nad pingutatud tagantpoolt keeratavate puust keerpulkade
abil, alaotsas aga kinnitatud nn. kolju külge. Kolju moodustas pilli korpuse
alumine, kitsam ots, mis oli kolmest küljest leenitaoliselt kõrgemaks jäetud;
külgleenid ühendati raudpulgaga, mis oligi keeltehoidjaks. Ilma koljuta pille tuli
ette harvem; sel puhul kinnitusid keeled kandle korpusesse löödud raudaasa
külge. Setu kanneldel jätkus pilli korpus ülaosas kaane tasapinnal lauakujulise
pikendusega, nn. labaga. See võimaldas vasakule käele paremat tuge ning
annaabi.ee 
