Marie Mürk
kui õnnelik ma täpselt olen.
Ükskord peab ju õnn tulema. Ma loodan, et nii vanana pole mõtet pettuda.
Baaris
Te istute mu vastas. Ja mulle tundub, et ma saan aru.
Maailm väheneb me kõigi ümbert. Ja on.
Meil pole tähtsust. Me nimesid pole kellelgi vaja. Me aadress ei huvita.
Ja ma ei tea, kas me pärast kuhugi üldse lähme.
Nii nagu peab, on kõigil. Kellel on halb ja kellel on hea.
Need, kes läksid, on läinud. Head aega jäi ütlemata, sest polnud aega.
Me keerlesime võimsalt oma hetkes. Me olime nii tähtsad.
Ja kedagi teist polnud vaja.
Ma olen praegu vaikne, väga vaikne.
Kuulan, sest räägitakse valjusti. Tahetakse, et kuulataks.
Oleks mul püss.
Jääksid nad vait.
Aga mis siis.
Las olla.
annaabi.ee 
