Jaanipäev
naine. Ta kuulab veel kord ja astub siis tagasi maja poole. Jalad ei kanna enam ja üha rohkem
tuleb toetuda kõverale puukepile. Kunagi olid ajad, mil Marta noore ja sileda tütarlapsena
jaaniööl üle seitsme kiviaia hüppas, jaanililli kõvasti peos hoides. Siis lootis ta unes oma
tulevast peigmeest näha. Nii see juhtuski. Unes nägi Marta pikka laiaõlgset noormeest,
juuksed tuules lehvimas. Paari aasta pärast nägi ta oma tulevast külapeol. Võttis tantsima ja
nii nad keerlesidki läbi elu. Nii palju või vähe kui neile antud oli. Karm saatus astus nende
vahele ja viis noormehe varakult Manala teele. Marta jäi suure talu perenaisena üksi tütart
kasvatama. Või mis ta ikka kasvatas. Vanasti kasvasid lapsed ise. Käisid emadel-isade sabas,
õppisid töid ja tegemisi.
Jaanilaupäeva õhtul kippuvad mälestused iseenesest silme ette. Nagu jõulude ajalgi.
Õigupoolest ongi jaanipäev ja jõulud maainimeste tähtsamad aastapoolitajad: vanasti arvati
annaabi.ee 
