Mida me näeks, kui poleks hõõrdejõudu? Õige oleks öelda, et me ei saakski midagi näha, sest meid endid polekski. Kuidas me saakski olla? Hõõrdeta pole võimalik liikuma hakata ja seistagi saaks ainult täiesti perfektselt joondatud masskesemega esemed. Kõndimisest ei oskaks me unistadagi, kui me mingi ime läbi üldse olemas oleks. Riideid ei saaks olla, sest kui kiudude vahel poleks hõõret, siis ei saakski kangad koos püsida, rääkimatagi õmblustest jne. Mutrid keerleksid poltidelt iseenesest maha, mõjutudes ainult gravitatsioonist (eeldades, et see oleks meil olemas, sellises utoopilises olukorras). Poleks hõõrdumist ei saaks meil olla isegi mitte pinnavorme, sest nii liiv, kui kõik muu vajuks ühtlaseks pinnaks (jättes arvemstamata, et kivimite tekkeks on vaja et nad oleks esmalt aja jooksul kokku tambitud ja püsiks see mõnda aega paigal). Seega oleks meil täiesti sile, täiuslik, kera kujuline Maa, nagu vedelikupall. Muidugi on ka see nüanss, et kui
Kord oli rõõmsameelne meloodia kui äkki tuli sünge ja ähvardav noot sisse. Tantsijad tegid zeste ja grimasse täpselt muusika järgi. Kuna mu istekoht oli kõige ees, siis nägin kõiki näoilmeid ja silmapööritamisi. Lõpp oli üpris kurb, kurjus sai võitu, ning noormees ei saanudki oma unistust kätte. Mõnikord võib juhtuda, et oma eluunistust taga ajades võib sellest hoopis ilma jääda. Kuid loobuda oleks sama hull kui ilma jääda, kuna siis terve elu keerleksid piinavad mõtted selle unelma üle. Kurva lõpu võib tegelikult endale rõõmsaks mõelda. Kui James ja Sülfiid ära surid, siis pidid nad kindlasti taevas kokku saama, kuigi selles balletis seda ei näidatud, kuid alati võib ise uusi seikasi juurde mõelda. Ning headus saabki võidule. Osatäitjad August Bournonville'i romantiline ballet Muusika: Herman Severin Løvenskiold
annaabi.ee 
