Karl Ristikivi “Hingede öö”
tahes tahtmata panid need muigama ja kohati ka valjuhäälselt naerma.
Luupainajatesse peabki tooma huumorit, muidu võivad need täiesti hulluks ajada.
Teose teine pool, kus juba tuttavad tegelased kaitsesid seitset surmapattu, meeldis
mulle vähem. Mõttekäigud nende pattude olemuse kohta olid huvitavad kuni "vihani".
Pastor Roth oli kõigist tegelastest kõige ebameeldivam. Tema jutu oleksin ma tahtnud
üleüldse lugemata jätta. Kujutan ette, et sellist tegelast päris elus kohates keeraksingi
ümber ja jalutaksin lihtsalt minema. Ta tundus ka olevat peategelasele võrdlemisi
ebasümpaatne kuju. Midagi eemaletõukavat selles paksus jutlustajas igatahes oli.
Teda polnud raamatus sellisena kujutatud nagu mina teda ette kujutan. Pigem
vastupidi, kortsulise näo järgi otsustades võis ta olla hoopis saledama kehaehitusega ja
hoiakult oli teda kirjeldatud kui jäika, mis samuti minu ettekujutusega ei ühti.
Viimase asjana, mis mulle romaani juures meeldis, võiks nimetada aja ja ruumi
annaabi.ee 
