Mullateadus
on vees määratud (pHH2O), aga see tulemus muutub kiiresti. Teine võimalus on määrata pH
kaaliumkloriidis, millisel puhul tulemus on tavaliselt ühe ühiku võrra väiksem, kui vee testi puhul.
Aktiivse happesuse korral mõõdetakse vabade mullalahuses olevate vesinikioonide hulka. Seega
tinglikult võime nimetada seda mulla lahuse happesuseks. Kasutatakse ka universaalindikaatoreid
pH määramiseks. pH skaala mõõdetuna kaaliumkloriidis on mulla puhul teistsugune kui keemisa:
alla 4,5- tugevalt happeline, 4,6-5,5- mõõdukalt happeline, 5,6-6,5- nõrgalt happeline, 6,6-7,2-
neutraalne, üle 7.2- leeliseline. 2)potensiaalne mullahappesus- kajastab mulla kolloididel neeldunud
vesinik ja alumiiniumioone. Tinglikult on see nagu mulla tahke faasi happesus. Aktiivse ja
potensiaalse happesususe vahel on tihe seos, kui mulla lahus on happeline, siis on ka kolloidi´del
palju vesinik ja alumiiniumioone. Potensiaalset happesust väljendatakse mg ekvivalentides /100g.