midagi teha ja pani atsetüleeni vesinikkloriidhappega reageerima. Selle tagajärjel saigi ta PVC, aga tol hetkel ei teadnud keegi mida sellega peale hakata nii et vastavastatud aine jäi lihtsalt riiulile vedelema, kus too ajapikku polümeriseerus. PVC patendeeriti saksamaal, kuid kuna sellele kasutust ei leitud, siis patent aegus 1925. aastal. 1926. aastal avastas ameerika keemik Waldo Semon kuidas plastifitseerida PVC lisades sinna muid aineid. Erinevalt eelmistest keemikutest, leidis ta, et uus saadud materjal sobiks imehästi duššikardinaks. Tema ja ta ülemused firmast B.F. Goodrich patenteerisid PVC Ameerika Ühendriikides. Vastleiutatud veekindlale materjal saavutas laialdase kasutuse. Valge tahke aine, mis on madala termilise stabiilsusega ja mille lagunemisel C) eraldub tervisele ohtlik HCl. Polüvinüülkloriidi toodetakse vinüülkloriidi monomeeri polümerisatsiooniga. Umbes 5 % tema massist on kloor.
Linus Pauling nägi suurt vaeva kristalli- ja valgustruktuuri kindlakstegemisega. Tänu sellele teatakse teda, kui ühte molekulaarbioloogia rajajaks. Tema eestvedamisel alustati ka keemias kvantmehhaanika rakendamist. Tema teooriad ortomolekulaarse meditsiini kohta olid tugevas vastuolus tolleaegse traditsioonilise meditsiiniga. Uuringute põhjal propageeris ta nii C-vitamiini, kui ka paljude teiste toitainete manustamise suurendamist. Linus Pauling oli samuti ka üks esimestest keemikutest, kes pooldas ülemaailmset rahu ja soovis globaalsete julgeolekuriskide maandamist. Loomuliku sammuna ühines ta Pugwashi konverentsidega, kuhu olid kogunenud teadlased ja ka teised avaliku elu tegelased, kelle töö eesmärgiks oli kahandada sõjaliste konfliktide ohtu. Elulugu Linus Pauling sündis 28. veebruar 1901 Portlandis. Ta omandas bakalauruse- kui ka doktorikraadi ning tänu stipendiumitele sai ta võimaluse õppida ka Kopenhaagenis, Münchenis ja Zürichis. Alates 1927
ja pani atsetüleeni vesinikkloriidhappega reageerima. Selle tagajärjel saigi ta PVC, aga tol hetkel ei teadnud keegi mida sellega peale hakata nii et vastavastatud aine jäi lihtsalt riiulile vedelema, kus too ajapikku polümeriseerus. PVC patendeeriti saksamaal, kuid kuna sellele kasutust ei leitud, siis patent aegus 1925. aastal. 1926. aastal avastas ameerika keemik Waldo Semon kuidas plastifitseerida PVC lisades sinna muid aineid. Erinevalt eelmistest keemikutest, leidis ta, et uus saadud materjal sobiks imehästi dussikardinaks. Tema ja ta ülemused firmast B.F. Goodrich patenteerisid PVC Ameerika Ühendriikides. Vastleiutatud veekindlale materjal saavutas laialdase kasutuse. 2 PVC Polüvinüülkloriid (sageli lühendatult PVC) on laialdaselt kasutatav termoplastiline polümeer. Valge tahke aine, mis on madala termilise stabiilsusega ja mille lagunemisel (>70 C) eraldub tervisele ohtlik HCl
annaabi.ee 
