Keeleuurimine ja keeleteooria läbi aegade
Aleksandria perioodil (3.2. saj eKr) töötati välja keele grammatika kirjeldamise süsteem:
sõnaliikide eristamise alused, käändsõnade käänete süsteem, pöördsõnade kategooriate süsteem
kõik kreeka keelest lähtudes. Süsteemi oli vaja selleks, et taastada ning säilitada klassikalist kreeka
keelt, mis oli suuremas osas ära rikutud Aleksander Suure valitsemisajal, kui kreeka keel levis
kaugele üle endise Kreeka piiride. (Õim 2000: 8)
Keskaja periood (5.13. saj) tõi keeleuurimisse põhimõttelise pöörde, nimelt keelt hakati käsitlema
koos loogikaga ehk mõtlemisega ja retoorikaga. Tähelepanu keskpunkti tõusiski keele ja loogika
seos, ehk teisiti öeldes nihkus fookus vormilt sisule. Keskaja keeleteaduse tunnusmõiste on
spekulatiivsed ehk skolastilised grammatikad. Skolastikat mõisteti tollal teaduslike käsitluse
esitamise ja argumenteerimise õpetusena. (Õim 2000: 8-9)
Renessanssi periood (14.16. saj) oli Euroopa kultuuriloos murranguaeg
annaabi.ee 
