Sissejuhatus semiootikasse
Saussure hakkas oma loengutes üldkeeleteadust looma. Ta suri ära, aga
tema õpilased otsustasid, et nad asja nii ei jäta. Tema nooremad kollegid
Ch. Bally ja A. Sechehaye korjasid üles konspektid ja andsid välja
raamatu. See muutus sensiatsiooniks. Talle tekkisid järglased igalpool.
Tõlge ühest Saussure'i raamatust (Tiit Kuuskmäe) :
,,Meie arvates on neile raskustele ainult üks lahendus: algusest peale
peab asetama ennast keele pinnasele ja võtma selle kõikide teiste
keeleteguse ilmingute puhul normiks. Tõepoolest, sedavõrd paljude
duaalsuste hulgas näib mõni keel üksi olevat vastuvõtlik iseseisvale
definitsioonile ja varustama rahuldavat toetuspunkti mõistusele."
Kõne on ajutine nähtus ta on alati mingis piiravas ajas ja ruumis, keel
on väljaspool aega ja ruumi ja ta on ideoloogiline. Keel muutub kogu aeg
see oleneb inimesest, kes teda räägib. Keel on abstraktne struktuur,
mis realiseerub kõnes ja erinevates valdkondades: morse, tähestik jne.