sajandil, näiteks sibulate punumine, et need paremini kuivaksid. Ka sellised pisiasjad on osa meie kultuurist. Samuti on setukesed veel püsima jäänud, sest nad hoiavad traditsioone, olgugi, et üle poole neist on Venemaa piiri taga ja suhelda omavahel on viisakorra tõttu üsnagi raske. Huvitav on kõige selle juures veel see, et inimesi huvitab nende kultuur. Neid käiakse vaatamas justkui turismiobjekti. Seejuures on Tammsaare öelnud: ,,Kes on näinud, et külaeit õpiks keeleteadlaselt õiget keelt. Küll on aga nähtud et keeleteadlane õpib keelt külaeitedelt." Seega on vajadust (isegi teaduses) ka vanemate tavade ning võib-olla ka keele vastu. Kes neid siis veel säilitavad, kui mitte need samad matslikud külaeided. Matsi tähendus ei peaks kindlasti halvustav olema. Süvenedes nende kahe sõna tõelisesse tähendusse, poleks minu jaoks kumbki, ei hea ega halva mõistega, vaid pigem üksteist täiendavad inimrühmad. Poleks ühte ilma teiseta
rong, allakukkunud kivi, kuid osa aga lahku: ära sõitma, ära saata, alla kukkudes. Kas tuleks lugeda kokku kirjutatud vorm üheks sõnaks või mitte? 1 KUI PALJU SÕNU TUNNEB JA KASUTAB TAVALINE KÕNELEJA? Ligi sada aastat tagasi oli keeleteaduses levinud ebatõde, et harimatu talupoeg mõistab ja tarvitad mõndsada sõna. See seisukoht pärineb inglise keeleteadlaselt Max Müllerilt (1823- 1900) ja tugineb ,,usaldusväärselt külavaimulikult" saadud teatele: lihtsa talupoja sõnavaras pole üle kolmesaja sõna. See arvamus levis kiirelt ning seda kordas isegi mainekas psühholoog ja üldkeeleteadlane Wilhelm Wundt. Selle seisukoha lükkas ümber taani nimekas lingvist Otto Jespersen. Temale näis see kahtlustäratav, et kui taani koolipoiss õpib esimesel aastal 700 inglise keele sõna, siis kõlab
annaabi.ee 
