Keelekümblus kui kasvatusfilosoofiline probleem
tuleb pakkuda võimalikult palju etteaimatava struktuuriga suulisi ja kirjalikke tekste (nt riimuvad
luuletused, kordused). Nii hakkavad õpilased järk-järgult paremini mõistma omavahelises seoses
sageli kasutatavaid sõnu, väljendeid ja lausestruktuure.
· Huvilugemine ja kirjutamine
Alguses tuleb rõhk asetada meelelahutuseks ettevõetud lugemisele ja kirjutamisele. Tegevuse
hindamisega ei tohi mingil viisil pidurdada keelega eksperimenteerimise rõõmu. Õige
grammatika ja keeletavad loovad loomulikult hea suhtlemisoskuse aluse, kuid selles faasis ei
tohiks õpetaja koormata lapsi lõputute reeglitega. Suurem osa õppijatest omandab keeletavad
loomulikul viisil siis, kui nad selleks valmis on ja kui nad on nendega elulistes olukordades
küllalt palju kokku puutunud. Olenemata sellest, et juba keelekümblusprogrammi alguses
uurivad õpilased kirjalikke suhtlusvorme, ei tohiks lugemise ja kirjutamise õpetamisega alustada