Mitmekeelne oskussuhtlus
mida eri uurijad on nimetanud erinevalt ja ka määratlenud veidi
erinevalt, kuid liigituste põhialused on üsna sarnased. Kõige selgem
on ehk alustada de Groot’i (1997: 30-31) jaotusest horisontaalseks
ja vertikaalseks tõlkeks. Horisontaalne seab kahe keele väljendusva-
hendeid otsesesse üksühesesse vastavusse ja kasutab neid vastavusi
lähtetekstide teisendamisel sihttekstideks. Vertikaalne koosneb kõige-
pealt lähteteksti dekodeerimisest läbi kõigi keeletasemete ortograafiast
pragmaatikani ja seejärel sihtkeelse teksti kodeerimisest tasemete
vastupidises järjekorras. Neist kahest toetavad horisontaalset pea kõik
tõlketeaduse suunad, järgnevate eranditega.
Pariisi koolkond (Seleskovitch ja Lederer 1984, Lederer 2003)
on alates 1960ndate lõpust rääkinud interpreteerivast tõlkimisest,
rõhutades sealjuures lähteteksti instrumentaalsust ja tõlkija staatust
suhtluse täieõigusliku osalisena. Interpreteeriva tõlkimise vastand on
annaabi.ee 
