20. sajandi I pool
kirjanduse mõtestamisel rõhutamast ajaloolisi muudatusi, võrdlemast eri perioode ja liialdatud
sotsiaalpoliitilisest kirjanduse tõlgendusest. R. Jakobson ,,Kunst kui vahend" sõnastas arusaama, mille järgi
kirjandus on kirjanduslike ja kunstipäraste võtete summa, mida kirjanik kasutab oma teose kujundamisel.
,,Kunst kunsti pärast" kirjanik ei pea kirjutama ühiskonnale kasulikuna, vaid enese naudingu eesmärgil.
Moskvas tekkis sarnane keelering, mille mõju ulatus Sveitsini. Nimetuse osa ,,formalism" tähendaks justkui, et
tegeldakse vormi ja tühja kestaga, mitte sisuga sotsiaalrealism VS läänelik modernism.
Võõrandunud kirjandus ja kasutuste meelisklemine seostub lääne formalistidega Joyce, Woolf ja Proust.
Inglismaal ei olnud formalismi ajal kadunud ka sotsiaalkriitiline realism, mida esindas Galsworthy (pikk
perekonnaromaan ,,Forsyte'ide saaga"). Välja kujunenud oli ka detektiivikirjandus, nimekaim Arthur Conan
annaabi.ee 
