E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
Ma oleksin ju igaveseks ajaks kogu Eestimaa rüütliseisuse ees teotatud ja naeruks tehtud. See
ei
oleks veel kõige suurem õnnetus, sest mina ei pruugi kellegi naeru karta. Aga mõtle, mis
sinust
enesest arvama hakatakse!»
«Mis siis?» kogeles Agnes, keda isa aulised sõnad ja tõsine nägu kõhe jälle araks tegid.
«Oh Agnes, sa ilmsüüta ingel!» õhkas Mönnikhusen südame põhjast. «Kui vähe tunned sa
veel meie kallist mõisnikkude seltsi, nende kurje mõtteid ja veel kurjemat keelepeksmist!
Sarnane ettevaatamatu tegu, nagu sa minu käest uisapäisa nõuad, paneks kõhe sõjahädast ja
kõigest viletsusest hoolimata tuhanded keeled liikuma. Ühe suurtsugu tütarlapse au on nii
ütlemata õrn taim,
263
et üheainsa kurja keele puutumine teda närtsima võib panna.»
«Kuidas võib see minu au külge puutuda, kui --»
«Kui pulmad pidamata jäävad? Oh Agnes, teaksid sa, kui kergesti meie au rikkumine
sagedasti