Tõde ja Õigus II Terve tekst
Aga kui nad lumeveo lõpetasid, sest et Indrek pidi ära minema, ja kui neiu tuli teda väravale
saatma, leidsid nad endid nagu kokkuräägituna peaaegu vastu seina seisva avatud värava
varjult, hoides kõvasti teineteise ümbert kinni ja otsides silmaga silma ning huultega huuli. Nüüd
ei sattunud enam suud viltu, vaid kindlasti ja kõvasti kohakuti, nii et Indrek tundis, kuidas neiu
hambad tema huultesse tungisid, jättes peaaegu veremaigu keeleotsale. Aga valus see ei
olnud, mitte põrmugi ei olnud, sellepärast oleks võinud veel kõvemini suruda. Aga neiul polnud
rammu, nii et Indrek pidi oma jõu appi võtma, nagu tiriksid nad seal värava taga lumekelku, mis
ei tea kuidas sinna kinni joosnud ja kuidagi lahti ei tule. Ah, lumevedu nõnda pimedas salaja on
pööraselt ahvatlev, on võluvalt veetlev, nii et Indrek hakkab tingimata lumevedajaks, kui ladina
keele grammatika läbi!