Arvamus teemal gümnaasiumi lõpueksam 2012
asi iseeneses, vaid kutsutud ja hoitud ikka selleks, et me üksteisest hõlpsalt ning täpselt aru
saaksime.
Autor kirjutab, et tema oma kauaaegse toimetaja ja keeletoimetaja kogemusega on
kokku puutunud ka emakeeleõpetajatega, kelle suhted kirjaliku eneseväljenduse ja isegi
õigekeelsusega on piinlikult nigelad. Ja need juhused pole olnud erandlikult harvad, vaid
piisavalt sagedased, et kahelda keeloskustehuvides või kaitseb mõni pigem alateadlikult üldist
keeleoskamatust.
Üksnes tekstianalüüsi ja lühikirjandeid nõudev eksamivorm tõrjub tülikat vajadust
õppida ja tunda pisut ka õigekeelsusreegleid. Samas üritab uus keeleseadus kehtestada
normikeelt isegi valdkondades, kus see on igatpidi mõttetu, kohatu ja võimatu. Seega ei tea
riigi vasak käsi jälle, mis parem teeb. Arukas ning senisest tegevusest kasulikum oleks
kulutada aeg, raha ja töötunnid emakeele õppimisele ning õpetamisele, kuna eesti keel on ja
jääb meie emakeeleks.