Keeleuuenduse lõpmatu kurv 1. Tänu kirjakeele rikastumisele muutus ka kirjandus mitmekesisemaks, eksperimenteerivamaks ja kunstiliselt mõjuvamaks. 2. Keeleuuenduse kõrgaeg oli 1910.-1920. aastatel, just sel perioodil tuli eesti keelde palju uusi sõnu ja sõnavorme olgu siis tegemist sõnatuletisega, laenudega murretest ja teistest keeltest. 3. Keeleuuendusliikumise eesotsas olid kaks üsna eripalgelist keelemeest Johannes Aavik (1880-19739 ja Johannes Voldemar Veski. 4. Johannes Voldemar Veski tegeles eelkõige teaduskeele, erinevate oskuskeelte (loodusteadused, meditsiin, tehnikateadused jm) arendamise ning eesti kirjakeele korrastamine ning ühtlustamisega. 5. Johannes Aavik aga pidas kõige olulisemaks keele kui terviku ilu, võimalusterohkust ja kõlavust, mõjutades seeläbi esmajoones ilukirjanduskeele küpsemaks ja väljendusrikkamaks muutumisel. 6
Ennustada on raske. Moskva teadlane Jelistratov nimetab slängi füüsikaterminit kasutades kultuuri kvandiks . Keel on kultuuri ja ühiskonna peegeldaja, seega tuleks prognoosida ka ühiskonna arengut. Arvatavasti muutub keel varsti jälle stabiilsemaks. Tulevik näitab, mis jääb ja mis kaob. Ühtlustumisele viitab seegi, et jälle antakse välja keeleauhindu, sealhulgas kauni keelekasutuse eest, ka tehakse keeleteemalisi saateid. Tehnikavallas oleks vaja küll Veskitaolist keelemeest, kes termineid korrastaks. Alati polegi vaja nii palju teistest keeltest laenata, piisab ka oma sõnavaramaterjalist.
annaabi.ee 
