Elo Viiding
hiljem ei pakkunud.
See kokkupuude keelega ületas minu jaoks keelebarjääri, ning sellega koos kõik olemasolevad
arusaamise või arusaamatuse piirid. Üksnes tundes ja tajudes oli mulle selge, millest luuletati ja
mida ütelda taheti. Mõnikord olen kuulnud luulekeele-huvilisi inimesi ütlemas, et nad tulevad
tõlkeluule lugemistele kuulama just originaalkeele kõla, isegi kui puuduvad tõlked. Niisugune
forsseeritud keelekummardamine on mulle samas jällegi veidi arusaamatu, kuna harvad
luuletajad suudavad ületada keelepiire nii, et see oleks teist keelt rääkivale inimesele mõistetav,
või esitada oma tekste huvitavalt, ning ma tahaksin siiski alati teada, millest luuletaja räägib, mis
teda ärritab, või mis rääkima sunnib. Mulle on luuletaja mõte tähtsam kui tema keel.
Ma ei ole ka keelefanaatik ses mõttes, et üksikute sõnade kallal nokitsemine või metafooride
annaabi.ee 
