Eesti asjaajamiskeel ja selle kasutust reguleerivad nõuded
murdepunktiks, sest just siis lõi eesti keeleteaduse suurkuju Ferdinand Johann
Wiedemann kaks tööd – “Ehstnisch-deutsches Wörterbuch” ja „Grammatik der
Ehstnischen Sprache“ –, mida loetakse esimeseks eesti keele teaduslikuks
grammatikaks. (Erelt jt. 2007: 32-33)
Pärast 1905. aastal toimunud revolutsiooni, kui tsaarivalitsus pidi venestushaaret
lõdvendama, hakati eesti keelt rohkem kirjeldama ja korraldama. Et kirjakeel oleks
ühtne ning seda saaks lugeda üldkasutatavaks keelekujuks, oli oluline jälgida, et tekstid
vastaksid õigekeelsusallikates määratud normidele. Ühtlustatud kirjakeele levik ning
Eesti iseseisvumine 1918. aastal võimaldas hakata kasutama keelt haridusasutustes ning
esimeseks eestikeelseks ülikooliks sai Tartu Ülikool (1919). (Erelt jt. 2007: 34-36)
Viimaste sündmustega hakkas üha enam muutuma tähtsaks asjaajamiskeele roll, sest
eesti keelest oli saanud riigikeel ning haridus- ja teaduskeel. Tekkis vajadus luua ja