Filosoofia ja ühiskonna arengu paralleelid tööstuslikust revolutsioonist vesinikpommini
Näeme, et side
sõnakujutusega ei lange veel kokku teadvustatuks saamisega, vaid annab ainult selleks
võimaluse see ei iseloomusta niisiis mingit muud süsteemi peale Etd. [eelteadvuse]" (Freud
1999: 93-96). Justkui uues valguses avab end selle kõrval L. Wittgesteini kuulus aksioom:
wovon man nicht sprechen kann, darüber muss man schweigen. Tundub, et oleme välja
jõudnud salapärasesse punkti, kus isomorfse universumi kaks väljapaistvat, kuid omavahel
vastanduvat keelekriitikat kokku puutuvad.
Järgnevalt suunas Freud oma konkistadoorimõõga üksikisikult ühiskondlikele struktuuridele.
Tootem ja tabu (1913), Massipsühholoogia ja Mina-analüüs (1921), Ühe illusiooni tulevik
(1927), Ahistus kultuuris (1929) ning Mooses ja monoteism (1939) käsitlevad inimkonna
vanima ajaloo, religiooni, pärispatu, võimu- ja teiste antropoloogiliste struktuuride seotust
neurootiliste ilmingutega, mille lahti mõtestamiseks kasutas ta psühhoanalüütilisi võtteid.
9