Mitmekeelne oskussuhtlus
saab seda peaaegu loodusteaduslike meetoditega: kirjutatud tekstide
uurimise, inimeste suulise kõne kuulamise või nende küsitlemisega.
Just sellega tegelebki tänapäeva keeleteadus.
Ühe loomuliku keele norm on täpselt nii mitmekesine kui selle
keele kõnelejaskond. Paljudel teemadel on pea kõik kõnelejad enam-
vähem ühel nõul ja siis polegi millegi üle arutleda. Huvitavamad on
need ülejäänud juhtumid, kus norm on sisemiselt ebaühtlane või erineb
normingust.
Norming on keelekorraldusallikates kirjapandud arusaam normist
(Erelt 2002: 35). Selle on oma parimate oskuste järgi koostanud
pädevad ja heasoovlikud, kuid siiski lihtsurelikud inimesed. Selles on
(enamasti) arvesse võetud keeleteaduse uusimad saavutused, kuid siiski
ainult praeguse aja omad, mitte tulevikus tehtavad – keeleteadus ei
ole ju ometi arenemist lõpetanud.
Normi ja normingut aetakse sageli segi, täpsemini öeldakse norm
selle kohta, mida keelekorraldajad on harjunud nimetama norminguks.
annaabi.ee 
