Aprioorsus
Ja see on nende paratamatuse
ainuke alus. Wittgensteini sõnastuses on meie õigustus seisukoha-
le, et pole mõeldav, et maailm ei kuuletuks loogikaseadustele, liht-
salt see, et me ei oskaks ebaloogilise maailma kohta öelda, kuidas
see välja näeb (Wittgenstein 1922: 3.031). Ja just nagu analüütilise
propositsiooni kehtivus on sõltumatu välismaailma loomusest, nii
on see sõltumatu ka meie vaimu loomusest. On täiesti mõeldav, et
oleksime kasutanud teistsuguseid keelekonventsioone kui need,
mida me tegelikult kasutame. Aga ükskõik, millised need kon-
ventsioonid ka oleksid, tautoloogiad, milles me neid registreerime,
oleksid alati paratamatud. Sest nende igasugune eitamine muudaks
end ise mõttetuks.
Seega näeme, et loogika ja matemaatika apodeiktilises kind-
luses ei ole midagi mõistatuslikku. Meie teadmine, et mingi
tähelepanek ei saa iialgi ümber lükata propositsiooni `7 + 5 =
12', sõltub lihtsalt sellest, et sümbolilisele väljendile `7 + 5' on
annaabi.ee 
