Keeleteaduse alused II
eesmärgipäraselt kasutada (illokutiivne pädevus) nimetanud hoopis pragmaatilise
pädevuse allharudeks (Bachman 1990). Nii suhtluspädevus kui ka pragmaatiline
pädevus on seega üldisemad terminid, mis hõlmavad kõneleja keelekasutuslikke ja
kultuurilisi teadmisi vastavast ühiskonnast, selle liigendumisest ja tavadest.
Pragmaatika uurib keelt kasutaja seisukohalt, pöörates tähelepanu sellele, milliseid keelelisi
vahendeid kõnelejad valivad ning millised keelekasutuslikud piirangud kehtivad ühes või
teises situatsioonis. Kultuuridevaheline pragmaatika (cross-cultural pragmatics) võrdleb
keelekasutust kahes või enamas keeles. Eri kultuurides võivad olulised olla hoopis erinevad
sotsiaalse konteksti tegurid, mis mõjutavad valikuid sobiliku käitumise ning
keelekonventsioonide osas; näiteks mõnelpool on sotsiaalsed hierarhiad olulised, teisal mitte.
Termin kultuuridevaheline pragmaatika" on kasutusel juba vähemalt paarkümmend aastat