Keeleteaduse alused
koguaeg muutub.
Niisiis võib loomulikku keelt määratleda kui kokkuleppelist, piiramatut
hääliksümbolisüsteem8i, mille õppimiseks on sünnipärased eeldused vaid inimesel.
Inimkeel on nii püsiv süsteem, et seda on võimalik teisendada ka kirjalikku vormi,
ilma et arusaadavud oluliselt kannataks. Aga kirjas ei saa kunagi nähtavaks teha kogu
seda teavet , mis sisaldub kõnes. Nii ei väljenda kiri tavaliselt rõhke ja kõnemeloodiat,
millel tegelikus keelekasutauses on tihti otsustav roll.
Kõnet saab kirjaks muuta mitmel viisil. On keeli, kus igal sõnal on oma kirjamärk e.
ideogramm; on keeli, kus kasutatakse silbimärke, ja keeli, kus pannakse eraldi kirja
kõik häälikud või osa häälikuist. Kirjamärgid ehk grafeemid ja häälikusüsteemi
üksused ehk foneemid ei pruugi neis keelis täielikus vastavuses olla, kus
häälikumärke kasutatakse.
Loomulik keel pärandub suulises vormis ühelt sugupõlvelt teisele. Ainult surnud keel
annaabi.ee 
