Tõde ja Õigus II Terve tekst
Ta hakkas aimama, et kui ta ei tahtnud
sattuda igasugusesse tühjatähja ega raisata oma viimseid väheseid nii hädatarvilikke kopikaid,
siis ta pidi hakkama talitama teisiti. Ta pidi õppima teisiti elama, kui oli elanud kodu või kirjutaja
juures, kus oli tegemist ainult vana Maiega või paari poepoisiga, kes otsisid tema tutvust.
Varsti märkas ta, et tema kipub üksi jääma. See olenes temast endast, aga ka teistest. Tema
ise eemaldus neist, keda Tigapuu oli tembeldanud keelekandjaiks ja äraandjaiks, kuigi ta täies
ulatuses ei taibanud, mis peitus tõeliselt nende sõnade taga. Aga igakord, kui tal meelde tuli
see raha, mis direktor talle tol korral pihku surus ja mille ta pärast andis Tigapuule, tundis ta, et
ükskõik mis ka siin peituks, tema seda ei tee. Ometi näisid paljud arvamisel püsivat, nagu
kuuluks tema Lible ja mõne muu selletaolise kilda, sest igakord, kui kusagil ninapidi koos