Massikommunikatsiooni ja Eesti ajakirjanduse ajalugu
teisele tasandile, kasutades mõistukõnet, metafoore ja keelelisi võtteid. See oli eesti
ajakirjanduses tuttav Jannseni ajast peale. Kultuuri-intelligents võttis enda peale
ülesande hoida inimestes lootust. Selleks loodi omamoodi märkidesüsteem vaikses
dialoogis lugejatega, andes märku, kus on tegelikud väärtused ja kus tuli anda
"tsaarile, mis tsaari oma".
Püsima aitas jääda ka hea emakeel, mis oli rahvusliku uhkuse asi. Keelehooldele ja
keelekriitikale pühendati väga palju tähelepanu, eriti aktiivselt 1970. aastate lõpu
venestamisega seoses.
Igasugused vastasseisud ja mittenõustumise väljendused tõid kaasa sanktsioone või
võimu esindajate teravdatud tähelepanu. Tüüpiline asjade käik oli: tsensor kaebas
toimetaja, kirjaniku või ajakirjaniku peale keskkomitee ideoloogiasekretärile, kes
kutsus asjaosalise "vestlusele", mille lõpptulemusena tehti parandused tekstis või
muudatused toimetuse kaadrites
annaabi.ee 
