Kirjakeele kasutust ja arengut suunavad ning toetavad tegevused jagatakse nelja põhirühma: keele arendamine, keele kaitse ja järelevalve, keelealane suhtekorraldus ja keeleõpe. Kõiki neid tegevusi tervikuna võiks nimetada keelehoiuks, tagab keele püsimise aga on vastandiks keele hääbumisele. Autori arvates on need neli ülalmainitud valdkonda olulised iga keele puhul. Mina arvan sama sellepärast, et kui neid nimetatakse keelehoiuks, siis järelduks see, et keelehoiuga tegelevad ka suured ja elujõulised keeled. Need tegevusvaldkonnad on suuremal või vähemal määral esindatud igas keeleruumis. Keelehoiu võti on keelehoiakute kujundamine aga tihti samastatakse vähemuskeele mõistet keele mõistega. Teoreetiliselt ei ole hääbumise eest kaitstud ükski keel. Keele hääbumine võib toimuda füüsiliselt, kui kõnelejate arv aina väheneb suure suremuse, väikese sündimuse või väljarände tagajärjel
keelehoiuks, mis on vastandiks siis keele hääbumisele. Keelehoiu mõiste tuleneb inglise keelest language maintenance, mille all tavaliselt mõistetakse vähemuskeeli ja ohustatuid keeli. Ehala aga käsitleb seda teemat laiemalt. Tavaliselt seostatakse keelehoidu ainult vähemuskeelete ja ohustatud keeltega, kuid need eelnevat neli punkti eksisteerivad ka enamuskeelte puhul. Sealt ka küsimus, et kas enamuskeeled tegelevad ka keelehoiuga? (kas nad on ka hääbumas?) 3.slaid Hääbumine kui füüsiline protsess on kombinatsioon suurest suremusest, väikesest sündimusest ja väljarändest. Keele hääbumisega kaasneb ka keelevahetus. Kuid Ehala sõnul võib toimuda keelevahetus ka keelte puhul, kus ei saa täheldada neid füüsilist hääbumist. Probleem seisneb just selles, et ohustatud keelt tavaliselt samastatakse vähemuskeelega, kuigi nii see ei ole. Tegelikult ei ole hääbumise eest kaitstud
annaabi.ee 
