Eesti rahvapillid
oskusega. Vastavad kogemused anti põlvkonnalt põlvkonnale edasi. Pilli oli
raske õppida, see nõudis mängijalt pidevat harjutamist. Mängutaset hoidsid
kõrgel koolid ja laulukoorid: laulu õpetamisel oli 19. sajandil ja veel 20. sajandi
alguses kõige tähtsamaks pilliks viiul. Selle mängu õppisid koolmeistrid
seminaris või kihelkonnakoolis. Viiuli põhi tehti üldiselt pihlaka või kasepuust,
kaas kuusepuust, kael ja keelehoidjad ka kas pihlakast või kasest. Viiul koosneb
piklikust kõlakastist ja selle ülaosa külge
kinnituvast tiguja peaga kaelast, pea küljes on
häälestuspulgad, kaelal sõrmlaud. Sõrmlaua
kaelapoolses otsas asetseb sadul ja kõlakasti
keskel roop, mis hoiavad keeli vajalikul
kõrgusel. Sellise kuju sai viiul 17. sajandil
ning see on 4keeleline ja kvintetihäälestuses.
Tuntuimad viiuli meistrid Eestis on olnud F.
Villak ja E. Meri.
7
annaabi.ee 
