Kirjandussemiootika
Tekst ihaldab, võrgutab lugejat, peibutab teda
fetišina. Autor pole oluline, autor on surnud.
Barthes`i käsitlusel on lähedust Lacani psühhoanalüüsiga Lacanil seondub iha
imaginaarsuse mõistega, see on soov maailmaga ühte sulada ja samas olla iha
objektiks. Lacaniga on seotud ka mõiste ‘sümboolne’. Lacanil seostub ‘sümboolne’
alateadvusega. Sümboolne on kultuurinormid, midagi superego sarnast. L-i järgi on
subjekt kultuurifunktsioon. B-i järgi on autor/kirjanik keelefunktsioon. Subjekt
taandub funktsiooniks, tekst on sümboolsete süsteemide ristumiskoht, indiviid on
kultuuri atribuut. Lacan: Subjekt iseenesest on eimiski, alateadvus on selle Teise kõne,
kelle ta maailmas eest leiab. Barthes`i töös “Kriitika ja tõde” esitatav mõiste ‘kiri’
viitab mitte subjekti sisemistele atribuutidele vaid tema puudumisele. ‘Kiri’ on
kultuurikonstruktsioon, see on sotsiaalsus, mis autori kaudu teostub. “Autori surm” –
annaabi.ee 
