Eesti traditsiooniline rahvakultuur
Muid, eriti loomset
päritolu toitu nimetati leivakõrvaseks. Teraviljade kesksest kohast rahva toidus räägib ka see, et viljaikaldused tõid
pikka aega kaasa näljahädasid.
Sooja toidu peamine valmistamise koht oli rehetoa ahju esine kolle, kus pajakoogu otsas rippus suur,
mahult kuni kolmeämbrine pada. Suvel kasutati suveköögi kollet. Soojad söögid olid pikka aega valdavalt lahtisel
tulel tehtavad keedutoidud.
Olenevalt taluelu rütmist olid kujunenud kindlad, aastaajati vahelduvad söögikorrad, suvel oli tavaliselt
kolm kindlat tugevamat toiduga söömaaega, millele järgnes puhkeaeg. Hommikune söömaaeg oli kella 8-9 paiku,
selleks ajaks oli juba mitu tööd tehtud. Lõunat söödi 2-3 ajal ning õhtusööki, mis vanema ajal oli peamine, kõige
tugevam, anti pärast päevatööde lõppu 9-10 paiku. Talvel oli kaks söömaaega üks hommikul, teine õhtul.
annaabi.ee 
