"keeduhabi" - 1 õppematerjal

Sõnamõrvar

Väljas hakkas pladinal vihma kallama. Ididsikine avas vormi, võttis seal nööripidi medaljoni ja pistis selle jääkülma vette jahtuma. Me kõik ootasime pinevil. Varsti võttis Ididsikine medaljoni välja, kuivatas ära ja kutsus mu enda juurde. Ma astusin arglikult Ididsikise juurde. Ma vaatasin talle kohmetult otsa. "Karta ei tohi!" käratas Ididsikine vihaselt. "Jah!" ütlesin ruttu ja kindlaks muutudes. Ta pani silmad kinni ja käskis mul olla pulksirgelt. Seda ma ka tegin. "Keeduhabi, haviktivi, mulgugitisi, habrireeviti..." pomises Ididsikine nõiasõnu ja pani hästi aeglaselt medaljoni mulle kaela. Mu seest käis läbi kerge tuulehoog ja medaljon eritas helesinist lainelist kiirgust. "Keskendu! Pane silmad kinni! Aja käed natuke laiali ja pea natuke kuklasse!" ütles Ididsikine iga sõna järel pisikest pausi pidades. Ma tegin nii nagu kästud. Tuul hakkas tõmbama. Mu juuksed lehvisid ja riided ka. Ka mina hakkasin helesinist valgust eritama.