Giovanni Boccaccio Dekameron
juba ammu soov sinna sisse pugeda ühe noormehe tegude ja meeldivate sõnade abil. See
noormees oli samast seisusest kellegi villakaupmehe juures villa kättetoimetajaks
ketrajaile. Niisiis laskis Simona Amori oma südamesse tulla kauni armastava noormehe näol,
kelle nimi oli Pasquino. Simona igatses teda väga, kuid ei julgenud minna kaugemale. Iga
värtnakeeru ajal tuletas ta meelde noormeest, kes villa kedrata tõi. Pasquino tahtis kindel
olla, et tema peremehe villa hästi kedrataks, pöördudes just Simona poole, nagu tuleks kõik
kangad kududa ainuüksi tema kedratud lõngast. Noormees muutus julgemaks paludes ja
neiu tundis lõbu, et teda palutakse ning kaotas palju omatavalisest argusest ja häbelikkusest,
kuni nad lõpuks ühiselt rõõmusid hakkasid maitsma. See meeldis mõlemaile väga, et nad
isegi ei oodanud teise kutset, vaid olid valmis ise esimesena teist kutsuma. Nende rõõm
jätkus päevast päeva ja leek nende südames aina kasvas