V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
võimalust, alistus ta mehiselt oma saatusele. Ta keeras parema jala vasaku jala taha, tõusis
selle varvastele ja sirutas käe välja ... Kuid niipea kui ta mannekeeni puudutas, hakkas ta
keha, mis ainult ühele jalale toetus, pingil, millel ka üks jalg puudus, kohe kõikuma.
Tahtmatult püüdis ta mannekeenist kinni haarata, kaotas tasakaalu ja prantsatas maha,
kohkudes tuhande kellukese kõlinast. Mannekeen oli käetõukest korra enda ümber ringi
kecrutanud ja siis majesteetlikult kahe tulba vahel kõlkuma jäänud.
«Neetud!» karjus ta kukkudes ja jäi ninali lamama otsekui surnud.
Ta kuulis ähvardavat kellade helinat oma pea kohal, hulguste saatanlikku irvitust ja
Trouillefou häält, kes ütles:
«Tõstke see kohmard üles ja tõmmake ta jalamaid võlla.»
Ta tõusis püsti. Juba oli mannekeen kõrvaldatud, et Gringoire'ile ruumi teha.
Hulgused sundisid teda pingile ronima. Clopin ise astus juurde, pani talle köie kaela ja
patsutas õlale:
annaabi.ee 
