Onomastika, nimekorraldus
Alguses tõrguti mitmel pool
uusi nimekujusid omaks võtmast ja neid peeti liialt uuenduslikeks, ent 1990.
aastate alguseks olid nad enamasti tulnud kasutusele. 1996.97. aastal arutas
väliskohanimede kirjutamist Emakeele Seltsi keeletoimkond, pidades silmas
ÕS 1999 kohanimevalimikku (Päll 1998b). Suund kirjapildimugandite arvu
vähendamisele jätkus (Kilimandzaaro > Kilimanjaro, Taivan > Taiwan,
Upsala > Uppsala), ent paari nime osas mööndi uuesti ka traditsioonilist
nimekuju (1983. a Kbenhavn, 1999. a Kopenhaagen).
Tänapäeval on peamine kogu, kus käsitletakse võõrnimekirjutuse küsimusi,
Emakeele Seltsi keeletoimkond. Keeletoimkond arutab nii
ümberkirjutusreegleid kui ka üksiknimesid. Tähtsamatel juhtudel on
keeletoimkonna otsused vormistatud ka mingi kõrgema aktiga nii on vene-
eesti ümberkirjutusjuhised kinnitatud valitsuse määrusega (25.03.1998, RT I
1998, 31/32, 427) ja eesti-vene tabel haridusministri määrusega (18.05.1998,
annaabi.ee 
