Luulekava Johannes Semperi ja Artur Adsoni luulest
Ma vaimun kõnni kaema paiku noid,
ma miis, kel joba lagipää puulhõrre,
kel elutraavli joba kaunis loid (2:71).
Nink korjat sis kokku, mis mineväst aost
sait hüvvä nink kallist, tost pääpadja säät,
loet tulevit päivi nink neidegi jaost
und parembat näten pia magama jäät (2:89).
Sa usud: nagu unenägu öösse
nii kaob su selja taha silmapilgus
pikk kannatusterodu (1:135)
ja saabub ammuoodat kodu (1:135).
Seo raamat kui ma ütskõrd ärä koole
jääp minust pallu kavvemb elämä (2:106).
Siis olgu nii, et mis ma jätnü maha,
om tollele, kes temä valla lööp (2:106).
Nii kui tol, kel elulõpp om käen,
suuv viil läbi kävve sünnüraja´,
niida tõmmas minnu igätsüse väen
iks üts maakene nink vana maja (2:111).
Suur võiduajamine surmaga käis ihus
ja nagu läbi enese viis võigas tee (1:123).
Sa pole kurb, et see, mis sinus muutub,
ja sina ise oled äkki põrm (1:114).
Sa istut, nägu päivä sisen
nink silmä´omma kinni sul,
annaabi.ee 
