kuid ka rassistliku inimesena, sest ta eelistas valgenahalasi alati punanahkadele. Ta aitas päästa Ua-Uad irokeeside käest, hoidis ja austas loodust ning jäi truuks oma sõpradele, kuid ta tegi ka halbu tegusid. Näiteks tappis punanaha, kuid seda enesekaitseks, sest muidu oleks Hirvekütt ise surma saanud, kuid üleüldiselt Hirvekütt pidas tapmist ilma põhjuseta väga halvaks teoks ning peale punanaha tapmist ei olnud tal kavatsustki tema skalpi müüa. "Hirvekütt" on hea raamat. Algusest peale kruvitakse lugeja pinge haripunkti. Sisu on kohati väga keeruline ning väga tihe. Kirjanik, kelleks siinkohal on James Fenimore Cooper, on hästi kirjeldanud inimeste omavahelisi tundeid, suhteid ja käitumist. Lõpupeatükid olid just need, mis mulle kõige rohkem huvi pakkusid, seda sellepärast, et lõpp oli ootamatu. Veel meeldis mulle see, et lugejal avaneb võimalus mõtiskleda loetu üle. Mulle meeldivad
arvates et see on naljakaim asi, mis temaga viimasel ajal on juhtunud.,soovides et sõber sellest kentsakast juhtumist lehte artikli kirjutaks. Truu teener Ossip paneb lõpuks oma isandale(Hlestakovile) aru pähe ,et tuleks siva jalga lasta enne kui tõeline revident kohale jõuab ja Hlestakovi valelik pale paljastub. Teatabki Hlestakov siis kõigile, et peab tähtsatel asjaoludel üheks päevaks lahkuma aga naaseb peagi (loomulikult pole tal kavatsustki tagasi tulla). (Hlestakov nagu loo käigus selgub pole mingi tavaline kutseline valetaja ,vaid valetades unustab ta et valetab ja hakkab ka ise uskuma seda mida räägib ja näeb et kõik läheb hästi et teda kuulatakse ja saab sellest aina hoogu juurde.Paneb teised uskuma et ta ongi mingi kõrge ametnik Peterburist) Usaldavad linnaametnikud ootavad ja ootavad, kuni saavad asjade tõelisest olemusest aimu alles siis kui postiülem leiab Hlestakovi kirja
annaabi.ee 
