Eesti eluasemefondi puitkorterelamute ehitustehniline seisukord ning prognoositav eluiga
tähendus muidugi veel selle poolest, et sageli on nad just meie endi esivanemate ehk
linnaeestlaste elu- ja kultuurikeskkond. Suur osa sellest ajaloolisest ehituspärandist,
millega me Eestimaal tegeleme ja mida hoiame, on ju meile justkui kellegi teise poolt
hoida jäetud või antud: mõisad, kirikud või linnused on enamjaolt valminud minevikus
valitsenud kõrgklassi esindajate tellimusel, kes valdavalt ei olnud eestlased. Ka Tallinna
keskaegsetes kaupmehemajades ei rääkinud omaaegne pererahvas tavaliselt maakeeles.
See on suurejooneline ja euroopalik, ent pisut võõras pärand, mille üle võime uhkust
tunda ning mis on ka Eesti kultuurile mõistagi väga oluline, aga ta ei ole justkui siiski päris
„meie oma“. Seevastu vernakulaarne maa-arhitektuur, näiteks rehielamud, on paljude
inimeste maailmatajus sageli see „päris oma“, see keskkond, kust tulid meie esivanemad